Minu viimasest postitusest on möödunud enam kui 8 kuud. Tore, et Netvibes olid jäänud mõningaste magistriprogrammi kaasõppurite blogid.
Meenusid mitmed õpitud teemad, ometigi on hea, et magistritöö on valmis.
Let´s make Estonia big again!
Minu ettekanne 2. kontaktpäeval on siin:
https://docs.google.com/presentation/d/19rEKSRRB5VOQRzyQbO13G649HY7k_bkdVGDvp5Ny-Po/edit?usp=sharing
Essee teemal “Teineteise mõistmisest” (Carl Rogersi ainetel)
Koostaja: Teet Uuemõis (IFIOM-2)
Õppejõud: Kristjan Puusild
Carl Rogersi raamatu lugemisel „Saada iseendaks“ tabasin end tundelt nagu ühes koptervedude ettevõtte reklaamis. Selles kujutatakse täiskasvanud reisijate mõtteid mõnuleva itsitamise või lalisemisena. Nimelt tuuakse reisijates meelde lapsepõlv, kus iga uus kogemus elevust pakkkus.
Carl Rogers avab ennast isikuna raamatus „Saada iseendaks“. Siit selgub, et ta pärineb kodust, kus olid tihedad perekondlikud sidemed ja kompromissitu usulis-eetiline õhustik ja hoiak. Vanemate poolne suunatus oli armastav, kuid samas detailne ja range. Taoline rangus viib noormehe varakult teadusliku aluste otsimisele põllumajandusvaldkonnas. 14-aastaselt lugedes farmi pidamise teaduslikke aluseid, kujunes arusaam eksperimenteerimisest ja hüpoteeside püstitusest. Noormees püüab vanematele meeldida, valides teoloogilised õpingud. Paraku isiksuse arengu teel hirmutab Carl Rogersit asjaolu, et ta võib sattuda valdkonda, mis võib tema mõtlemisvabadust piirata. Psühholoogia põnevad väljakutsed ning võimalus lapsi nõustada, annab suuna edaspidisele tegevusele.
Eeltoodu on vajalik mõistmaks Carl Rogersit, kui isikut, kellel on sügav huvi ja austus inimese vastu. Kasvatuslikus mõttes mängib siin rolli toetav ja hoolitsev kodu, mis on andnud julgust iseseisvumiseks ja isegi perekonna eelistusest erineva tee valikul. Carl Rogers ütleb , et iga õppetund on tähenduslik.
Õppetunnina pean silmas mitte kitsalt piiritletud „mina“, vaid „mina“ interaktsioonis teisega. Taoline õppetund viib selleni, et „mina“ hakkab austusest teise vastu ka ennast analüüsima, leides, et pikas perspektiivis pole abi toimides sellisena nagu „mina“ tegelikult pole.
Suhetes teistega soovib Carl Rogers minna „fassaadist“ sügavamale. Fassaad osutub ebatõhusaks ning takistab konstruktiivsete suhete loomist. Enamus vigu tekitatakse siis, kui tegelikud tunded kulgevad võrreldes maski tagusega teistsuguses suunas. Just ausus iseenda vastu ja julgus olla mina ise loob ehtsuse. Viimast omadust on vaja suhetes teistega, sest eemaldumine iseendast viib pealiskaudsuseni, takistades mõista sügavuti teise inimese sisemaailma.
Carl Rogers tunnistab, et ta lubab end teisel inimesel mõista. Tavaliselt reageeritakse teise sõnumitele kui hindajana ja kohtumõistjana. Fraasid: „see on õige“, „see on rumalus“, „see on ebanormaalne“ ilmestavad hästi taolisi otsuseid. Ehkki esmapilgul tundub taoline lubadus lihtsana, siis kätkeb too ometi riski selles, et mõistmine võib selle lubajat ise muuta. Muutmist aga kardavad paljud. Taoline muutmine sillutab teed teise mõistmisele ja tema taustsüsteemi tunnetamisele.
Ometigi on taolisest praktikast vähe kasu, kui ei looda kanaleid, mille kaudu tundeid ja taju peegeldada. Taolist praktikat illustreerib auditooriumites loodud avatud õhkkond, kus igaüks saab kommenteerida ja jagada isiklikke kogemusi. Tulemuseks on kollektiivne tõdede peegeldus, milles ei kohata hukkamõistu. Too viib julguseni ennast kujutada ehtsana ja loob huvi teiste sisemaailma avastamiseks. Aktsepteerida teisi isegi siis, kui nad on vihased või väljendavad vaenulikkust, nõuab julgust. Koolis tähendab see viha tunnistamist oma klassikaaslase vastu. Ometigi selleks, et jõuda probleemi üdini, tuleb tundeid tunnistada, isegi siis kui see hariduslikult võõras tundub. Meile on antud reflektiivselt võime „asju parandada“. Kuulav hoiak Carl Rogersi järgi ärgitab iseennast muutma ning taoline taju toob esile uue tarkuse tasandi.
Teiste tundma õppimiseks on parim viis lähtumine isiklikest kogemustest. Just kogemus on kõrgeimaks autoriteediks, mis peab vastu seisma teiste arvamustele. Ehkki kogemus pole eksimatu, saab seda alati korrigeerida, avastades korrapärasusi. Korrapärasustest saab aga tuletada formuleeringuid ning universaalseid põhimõtteid.
Carl Rogersi põhimõtted on kantud positivistlikust käsitlusest. Taas toetub ta isiklikule kogemusele, et inimesed on põhiliselt positiivse suunitlusega. Positiivsus on siin tähenduses konstruktiivne, eneseteostuse, küpsuse ja sotsialiseerumise poole liikumine. Mida paremini teineteist mõistetakse, seda kergemini langevad maskid ning võetakse omaks edasiliikumise suund.
Arvan, et õpetajana säilub kiusatus kanda kõiketeadja maski ning anda enda või välja kujunenud koolipildist hinnanguid. Siit on aga ohtlikult lühike samm kriitilisuse ja aktiivsuse hariduse ideaalidest vastavalt kuuletumise ja passiivsuse võrku suundumine. Hiljem on õpilast väga raske ärgitada passivsusest välja, seda enam, et industriaalsete juurtega koolisüsteem eelistab passiivsust kriitilisusele.
Carl Rogersi järgi on elu oma parimatel hetkedel voogav, muutuv protsess, kus miski pole piiratud. Elu juhib kogemuse muutuv mõistmine ja tõlgendamine. Vaba individuaalne otsinguprotsess peaks inimesed viima tõele lähemale.
Vastastikuses suhtes, mis on loodud ehtsusele ja läbipaistvusele, mõistab teine indiviid aspekte, mida ta varem on enda juures maha surunud. Viies selle kooli konteksti, siis juhul kui õpetajal õnnestub luua taoline suhe klassiga, saavad õpilastest distsiplineeritumad, originaalsemad ja omakasupüüdmatumad kodanikud.
Seega õpetajana peaksin tegema kõik endast oleneva, et tugevdada õpilastes positiivseid hoiakuid. Arvestades paljude noorte madalat enesehinnangut neile raskusi valmistavate ainete kontekstis, peaks neile rohkem lubama tunnet ”ma olen väärt, et meeldida.”
Carl Rogers ärgitab nii noori kui vanu endast eemaldama “peaks olema” kestast ning riietuma “kes ma tahan olla”. Taolisel viisil ollakse altid ja usalduslikud uute suhete ja kogemuste loomisel. Teiste poolt endale pandud ootused ja meeldivuse taak orjastavad inimese, mis viib mitte üksnes madala enesehinnanguni, vaid ka originaalsuse puudumisest tingitud sära kadumiseni kaaslaste silmis. Lastes lahti taolistest ootustest, ootab inimest ees vabanemine.
Enamus inimesi soovib leida elus pidepunkti ja eesmärki ehk selle muutumist tähenduslikuks. Inimese käitumine on determineeritud, kui ta pole vaba tegema tõhusaid valikuid. Siin vastandub inimene, kes täiel määral kasutab oma vabadust spontaanselt, vabalt ja tahtlikult. Taoline eluviis ei pruugi lahendada probleeme, aga inimene tunneb end suhetes tõelisemana.
Siin võib teha vallatu kõrvalpõike teemal, kas minu spontaansus on häiritud ajaleht “Postimees” anonüümse kommentaariumi sulgemise tõttu. Ehkki ma pole ise kunagi ühtegi anonüümset kommentaari andnud, tunnen ometigi enda kohal rõhuvat vabaduse piirangut, mistõttu olen otsimas alternatiivseid uudisteportaale.
Hetkel sooviksin küsida ka iseendalt: “Kas minu edaspidine õpetamine võib hävitada õppimise?”. Soov kasutada valmisteadmisi ning käituda efektiivsuse ja õppekavadest kinnipidamise sildi all otsekui ohutustehnika instruktor. Lahenduseks on hoopis tähendusrikkusel, vatastikusel kogemusel ja iseomandamisel põhinev kognitiivne avastusõpe, milles toimub tähenduse loomine.
Huvitav on see, et Carl Rogers unistab hetkest, kust vatastikuse kogemuse jagamise ajendil loobutaks õpetamisest, vaid saadakse õppimise eesmärgil kokku; loobutakse hinnetest ja ainepunktidest. Taolises olukorras huvitab õppijat vaid kestev õppimisprotsess, mille suhtes ta võtab iseseisva õppija hoiaku. Lõplik eksam antakse elus.
Taoline vabanemine võib aset leida mistahes elu etapis ning C. Rogers toob taolisi juhtumeid välja ka abielu kontekstis, kus enesemina leidmine ja oma tõelisuse paljastamine toob suhete tervenemise terves perekonnas. Taoline paljastus loob usalduse silla, mis võib esialgu habras olla, kuid saab üha enam toestatud partnerite avameelsusest, aususest ja eneseleidmisest.
Teine oluline aspekt on reaalsete tunnete peegeldamine. Taoline viis desarmeerib kohtumõistmise ja varajastes staadiumites hinnangute andmise. Samas võib inimene olla pidevas kaitseseisundis ilma, et keegi tunneks läbi tema teeskluse fassaadi. Minu hinnangul on tegemist avastusõppega, mille palgaks on suur kergendustunne, et jagaja enda jaoks tema kõige naeruväärsemad unistusi ja pahatahtlikku käitumist mõistetakse. Võti naise, lapse ja teiste lähedaste tunnete ja väärtuste mõistmisel on iseenda usaldamine.
Carl Rogers toob empaatia mõiste ka rahvusvahelistesse suhetesse. Seda saab rakendada vaenulike osapoolte ära kuulamisel ja nende seisukohtade allikate vaagimisel. Tegelikult kasutatakse taolist tehnikat juba läbirääkimistel. Selle printsiibi rakendamine nõuab näost-näkku kohtumist, ära kuulamist ning mitte osapoole hindamist.
Kõige selle positivistliku käsitluse juures ei sulge Carl Rogers silmi selle ees, et oskame luua tingimusi, mis loovad indiviididel teatud kindlad käitumise vormid. Siit aga on lühike samm indiviidi ennustamise ja kontrolli suunas. Produktiivsus, töö efektiivsus, eesmärgistatud juhtimine on mõned teeviidad sellesse sfääri. Selle vastassuunda jäävad isiklikud valikud ihaldatud väärtuste poole.
Tänane keskkond on paradoksaalne rõhutades üha enam isikuvabadusi, kuid samas üritab kõigi vahenditega initseerida indiviide tegutsema võimule soovitud suunas.
Kuna hariduse üheks osaks on inimeseks saamine ja enda identiteedi määratlemine suhetes teiste ja keskkonnaga, siis Carl Rogers ärgitab meid positivistlikul kujul enda taasleidmise teekonnale, kus vaadates nii enda puudustele kui talentidele julgelt otsa, peegeldades moonutamatut minapilti, saavutame uue kvalitatiivse taseme, mille vilju lõikame nii inimsuhetes kui isiklikus arengus. Rõõm endast ja teistest, aga tekitabki tuttava itsitamise tunde identiteedi otsingu kopterilennul, kus reisikaaslasteks lähedased, kes meiega sama elevust jagavad.
Vastavalt riiklikule õppekavale õpetatakse 2. kooliastmes järgmiseid loodusaineid: loodusõpetus, bioloogia, geograafia, füüsika, keemia.
RÕK-i üldpädevusteks loetakse nii digipädevust kui matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogia alast pädevust. Siinkohal on mõlemad pädevused defineeritud alljärgneval kujul:
Digipädevus – suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes; leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle asjakohasust ja usaldusväärsust; osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel; kasutada probleemilahenduseks sobivaid digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades; olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus.
Matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus – suutlikkus kasutada matemaatikale omast keelt, sümboleid, meetodeid koolis ja igapäevaelus; suutlikkus kirjeldada ümbritsevat maailma loodusteaduslike mudelite ja mõõtmisvahendite abil ning teha tõenduspõhiseid otsuseid; mõista loodusteaduste ja tehnoloogia olulisust ja piiranguid; kasutada uusi tehnoloogiaid eesmärgipäraselt;
Õpetuses ja kasvatuses käsitletavad läbivad teemad on:
Tehnoloogia ja innovatsioon – taotletakse õpilase kujunemist uuendusaltiks ja nüüdisaegseid tehnoloogiaid eesmärgipäraselt kasutada oskavaks inimeseks, kes tuleb toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises elu-, õpi- ja töökeskkonnas;
Läbiv teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” 1.1. Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist isiksuseks, kes on valmis õppima kogu elu, täitma erinevaid rolle muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas ning kujundama oma elu teadlike otsuste kaudu, sealhulgas tegema mõistlikke kutsevalikuid.
1.2. Õpilast suunatakse: 1) teadvustama oma huve, võimeid ja oskusi, mis aitavad kaasa adekvaatse enesehinnangu kujunemisele ning haridustee jätkamisega seotud karjääriplaanide konkreetsemaks muutumisele; 2) arendama oma õpioskusi, suhtlemisoskusi, koostöö- ja otsustamisoskusi ning teabega ümberkäimise oskusi; 3) arendama oskust seada endale eesmärke ning tegutseda neid ellu viies süsteemselt; 4) kujundama valmisolekut elukestvalt õppida ja kutseotsuseid teha ning tundma haridus- ja koolitusvõimalusi; 5) tutvuma erinevate ametite ja elukutsetega, nende arenguga minevikus ja tulevikus, tundma õppima töösuhteid reguleerivaid õigusakte ning kodukoha majanduskeskkonda.
Käesolevas kirjatükis julgen püstitada ambitsioonika eesmärgi.
Nimelt soovin 2. kooliastmes minna üle täielikult tahvelpõhisele õppele.
Siinkohal toon ära põhjused, miks mitte esimesest kooliastmest minna üle nutivaheditel põhinevale õppele. Esimestes klassides on oluline õppida käelist tegevust s.h. kirjutamisoskust, mis tänapäevases vaates on muutumas käsitöö oskuseks. Lisaks käsitööle on oluline kehaline kasvatus. Teine oluline oskus on laste koostöö oskus ja rühmatööd. Hiljem on raskem inimeses kujundada rühmatöö oskust ja seetõttu tuleb ka varem alustada. Emakeele õppe ja matemaatika puhul näen vajadust harjutada kirjutamis – ja loogilist eneseväljendust. Samas peaks siin olema lisatunnid nutiseadmete kasutamiseks. Seega esimeses kooliastmes saab toimuda ettevalmistus täielikule nutipõhisele õppele 2. kooliastmes.
Milliseid nutiseadmeid silmas pean 2. kooliastme loodusainete nutipõhisel õppel? I Pad Pro 124GB Wifi 128Gb hinnaga 1115.- EUR ning Samsung Galaxy Tab S2 10,5 Wifi. Kahte tüüpi tahvelarvuteid on vajalik, et õpilased õpiksid erinevaid operatsioonisüsteeme kasutama ehk nii Android (hetkel maailmas enim levinud) kui iOS-i. Mõlemad mudelid on suhteliselt uued ja seetõttu väga kiiresti tarkvara ei amortiseeru.
Kooli arvutiõpet korraldab kooli sihtasutus, kellega lapsevanemad sõlmivad lepingu. Sihtasutus sõlmib nutiseadmete tarnijaga lease-back tehingud, mis tähendab iga 3-aasta tagant seadme välja vahetamist ja kindlustust. Lastevanematega sõlmitakse rendilepingud koos vastutuskindlustusega. Sisulist vahet pole, kas lapsevanem ostab ise arvuti või sõlmib ta kooli sihtasutusega lepingu. Seadme hooldus jääb tarnija kanda nagu ka kindlustus.
Taoline suur muutus nõuab ka õpetajatele spetsiaalset väljaõpet. Pea igas koolis on keegi õpetajatest, kes tunneb tahvelarvuteid. HITSA poolt on vajalik veebipõhine struktueeritud kursus tahvelarvutite kasutamiseks. Sama ja isegi olulisemaks pean nutiseadmete jaoks kohadatud tunnikavade ja neisse integreeritud materjalide loomist. Me ei saa eeldada õpetajatelt kahte asja korraga: õppematerjalide loomist ja nutiseadmete kasutusoskust. See tähendab, et õpetajate väljaõpe peab algama vähemalt 1 aasta enne projekti lõppu samade seadmetega, mis õpilastel.
Tehnilised nõuded: Kool on vaja varustada piisava WIFI võimsusega. Vaja on rohkem pistikupesi klassidesse seadmete laadimiseks.
Kooli tehniline arvutipark: Kasutuses on kokku 85 klassi 167 ruumiga. Arvuteid on 167 tks.h. 97 sülearvutit ja 40 projektorit. Lisaks 25 Ipad tahvelarvutit.
Kooli sisemised reeglid: Nutiseadmeid ei või kasutada vahetunnis (silmade puhkamise eesmärgil).
Lisaks lubaksin kontrolltööde tegemisel kasutada nutiseadmeid iseseisva informatsiooni hankimiseks. Faktipõhine tuupimine ja nende teadmine ei ole primaarsed. Muusika ja tunnitööga mitteseotud tegevuste teostamine pole tunni ajal lubatud.
PROJEKTI NIMI:
Nutiseadmete rakendamisele täielik üleminek 2. kooliastmes loodusainetes (loodusõpetus, bioloogia, geograafia, füüsika, keemia) Lilleküla gümnaasiumis.
PROJEKTI EESMÄRK:
Tahvelarvutite hange 2. kooliastmele Lilleküla gümnaasiumis kindlustamaks ülemineku loodusainetes täielikult nutipõhisele õppele (tahvelarvutid, nutitelefonid).
TEOSTAJAD:
Lapsevanemad, kooli haridustehnoloog, informaatikaõpetaja, kooli sihtasutus.
TEOSTAJATE ÜLESANDED:
Kooli sihtasutus informeerib vanemaid 6 kuud ette 2. kooliastme üleminekust tahvelarvutite kasutamiseks. Delegeerib alljärgnevad ülesanded:
Kooli haridustehnoloog: vastavalt õppekavale valida välja tahvelarvuti tüübid, milledel on rakendused, mis toetavad 2. kooliastme õppesisu, ühilduvad omavahel ja mida toetab väljakujunenud kooli infotaristu.
Kooli informaatikaõpetaja: Koostab koolituskava õpetajatele tahvelarvutite väljaõppeks. Lepib õppealajuhatajaga kokku koolitusaja, ruumi ja ajagraafiku.
Õppealajuhataja: Kutsub kokku loodusainete õpetajate ümarlaua, kuhu kaasatakse haridustehnoloog ja informaatikaõpetaja. Lisaks kaasatakse juba need õpetajad, kes on varem kasutanud kooli tahvelarvuteid, et need jagaksid oma kogemust. Samuti kaasab väljaõppesse vastavad HITA metoodikud. Õpetajad annavad sisendi:
Kooli õppealajuhataja kutsub kokku lastevanemate üldkoosoleku, kus teavitatakse 2. kooliastme loodusainete õppe üleminekust tahvelpõhisele õppele.
Vanematel on võimalus sihtasutuse vahendusel rentida lastele tahvelarvutid. Samuti esineb koosolekul õppealajuhataja koos kooli direktoriga, kes kirjeldavad nutivahendite kasutamise eeliseid kui ka murekohti, kuna kindlasti on lapsevanemaid, kes ei soovi panustada lapse nutiseadmesse, siis nende hulk kaardistatakse ja püütakse leida neile võimalus erikavaga õppeks.
Tahvelarvutite hanke korraldab kooli sihtasutus. Pakkumine võetakse nii tahvelarvutite esinduste kui ka veebipoodide. Kuna hinnanguliselt on vaja c. 50 tahvelarvuti komplekti, siis küsitakse esindustelt ka hooldustoe ja kindlustuse. Lisaks tahvelarvutitele on vaja hankida ekraanikiled ja ümbrised. Sihtasutus korraldab hanke finantseerimise. Finantseerimise allikaks on käesolev projekt.
Seadmed hoitakse kooliruumides, kuid lubatud on ka koju võtmine, kui vastav lepingu punkt on lisatud sihtasutuse ja lapsevanema lepingusse.
Seadme hoolduse eest vastutab kooli informaatika õpetaja. Õpilased ei tohi iseseisvalt rakendusi peale laadida ning selleks mitte ettenähtud rakendused kustutatakse. Rakendused laadib peale informaatika õpetaja kooli haridustehnoloogi instruktsiooni lausel.
Õpilased võivad tulla ja kasutada ka teistes informaatikaga lõimitud ainetes käesolevaid seadmeid, juhul kui selleks on loa andnud vastav aineõpetaja, teatades sellest informaatikaõpetajale ette minimaalselt 2 tööpäeva.
Nutiseadmete kasutamise eesmärk: Pildistamine, fototöötlus ja rühmatööde koostamine. Füüsikas ja keemias katsete jäädvustamine, testide koostamine, molekulvalemite rakendused ja osksüdatsiooniastmete määramine rakenduste abi. Aatomi mudeli ning elektronkihtide visualiseerimine, quizziz.com ja kahoot.it keskkondades testide tegemine; õppematerjali koostamine iseseisva tööna ja selle presenteerimine.
Loodusõpetuses ja bioloogias: Puude mõõtmine,lindude ja loomade hääled. Mineraalide ja taimede määramine. Mõõtkava ja ajatelje rakendused Google maps kui geograafia teeviit- rakendused, pildid. Rännakukava koostamine koos pildimaterjaliga ühe maa kohta. Interaktiivne fauna galerii loomine koos heli ja pildimaterjaliga ning padletis rühmatöö tegemine.
Projekti rakendamisel on kord nädalas kõigi osavõtjate webinarvõi skype koosolek, kus räägitakse tõketest ja jagatakse kogemust. Selle põhjal koostab haridustehnoloog sagedamimi esinevate Q&A lehe, millel jagab infot. Kord kuus võetakse juurde webinaril HITSA konsultant, kes anab juhiseid või lisab omalt poolt materjale.
Swot analüüs
| Tugevused | Nõrkused |
| Koolil juba olemas hea ITK baas | Mitmel loodusaineteõpetajal puudub tahvelarvutite kasutuskogemus |
| Olemas senine kasutuskogemus tahvelarvutite kasutusega | Koolil puudub kogemus sedavõrd suure muutuse tekitamiseks, mis kataks tervet kooliastet |
| õnedes tundides kasutatakse tahvelarvuteid lõimituna informaatika õppega | Projekt on kallis ning finantseerimine raskendatud |
| Koolis on nii haridustehnoloog kui informaatikaõpetaja | Puudub senine tahvel arvutile kohandatud õpimaterjal, mistõttu õpetajatel palju lisatööd |
| Võimalused | Ohud |
| Saada nutiseadmete kasutuskogemus terve kooliastmega | Kui ei suudeta soetada piisav hulk arvuteid, siis osadel lastel jääb iseseisev kogemus tahvelarvutitega pinnapealsemaks |
| Oluliselt tõsta õpetajate kvalifikatsiooni nutiseadmetega | Tekivad ettenägematud tehnilised tõrked kooli infotaristus, mis põhjustavad olulisi kulutusi või pidurdavad protsessi |
| Laiapõhiline nutioskuse tõus terves kooliastmes | Õpetajad ei suuda/ei taha kasutada tahvelarvuteid aineõppel ning töötavad nendega vaid hädavajalikul tasemel |
| Ainepõhiste piiride laienemine ja õpilaste teadmiste laiapõhilisuse kasv | Tugi väljastpoolt kooli jääb heitlikuks ja konsultantidel pole piisavalt aega tegeleda õpiprobleemidega |
| Suurem rühmaõppe kui õpivormi kasutamine | Olukorrad, kus haridustehnoloog ja informaatika õpetaja ei suuda omavahel kokku leppida, kes konkreetses olukorras vastutab |
| Võimalus paremini integreerida õpe e-portfoolio kasutamisega | Õpilased tegelevad tunnis nutivahenditega mitteseotud teemadega, kui õpetaja ei oska ainetundi piisavalt suunata |
| Erinevate tahvelarvutite platvormide kasutamise oskuse tõus | Lastevanemate vähene tugi antud projekti või nende vähene kaasatus |
Essee Mac Os vs MS Windows.
Maci iseloomustamiseks on mul kasutada MacBook Pro versioon 10.8.5. 15-tollise Retina ekraaniga 2,4Ghz Intel Core I7protsessoriga ja 8GB mälumahuga koos graafika Intel HD 4000 512MB-ga.
Mac-i sülearvutil on sisse lülitamise nupp klaviatuuril ega eriti ei eristu teistest klahvidest. Keerulisem lugu on lauaarvutiga, kus käivitusnupp asetseb suisa arvuti tagaküljel.
Refresh nuppu on paremal pool, aga Windows-l vasakul üleval.
Mac-l puudub „@“nupuke. „Alt“ klahvi all hoides ja number „2“ klahvi vajutades ilmub kauaoodatud tähis. Head meelt teeb see, et nii windows kui mac sülearvutitel (vähemalt uuematel) saab kahe näpuga ekraanipilti alla libistada. Windowsi puhul meeldib see, et kui on avatud mitu faili, siis all hiirega neist üle libisedes, on näha ka vähendatud kujul nende sisu- failid on alla koondatud. Mac-l nimme, aga on paigutatud „lae alla“ ja hiirega üle libisedes ma nende sisu kuvamist ei täheldanud. Kui tahaks ekraanil kuvatut suurendada, siis saab seda taas 2 näpuga. Samas MS Windowsi puhul on suurendus slaiderina paremal pool all nurgas
Mac-i puhul on sümpaatne, et vaikimisi on ekraani „põrandale“asetatud programmid. Maci mitte tundev isik jääb ikka otsima oma armsat google chrome´i või Mozillat. Mac-l on seevastu interneti brauseriks Safari.
Rääkides postkastist, siis windowsi postkastist olen ammuilma loobunud, ehkki töökohal olen ka selle kasutaja. Meilide puhul kasutan google postkasti teenust. Maci enda postkasti kuvamine on võõras.
Mulle ei meeldi, et Mac-i kasutajakonto või appide kasutamise puhul pean loovutama oma krediitkaardi andmed. Vägisi jääb mulje nagu paha ameeriklasest kapitalist tahaks ära kasutada mu kogenematust mõne tasulise appi alla laadimisel, et selle eest raha kasseerida.
Ekraani liikluses on Macil olulisel kohal „valgusfoor“ ehk punane, kollane ja roheline kuvamisfunktsiooni nupp. Windowsi puhul olen harjunud need taas paremast nurgast alla tooma, siin aga tekib jahimehe tunne, et pean tabama tillukest värvilist nupukest. See rohelise nupukese funktsioon jääb segaseks.Kui aga kollase nupuga faili alla panen, siis tekkib tunne nagu osaleksin peituse mängus.Vastav fail on vaevu märgatav ekraani „põrandal“.
Notes funktsioon on minu jaoks Macil lahja. Ma suutsin küll märkme tekitada ja seda saata e-mailile või sõnumina ning see ongi kõik. Kuidagi kahju, et seda ei saa kalendriga siduda.
Mac Reminderi puhul on võimalik panna meeldetuletus, aga kahjuks ei õnnestunud lisada kellaaega ja viisi, mil viisil mind reminder alarmeeriks. Kas tegemist on pelgalt ekraani poolse teavitusega?
Lõpuks sain ka kellaaja määratud, kuid see kõik käib „läbi patsutamise“ kaudu ehk kasutajana pead proovima liikuda mööda erinevaid piirkondi ja siis lihtsalt klõpsama. Maci puhul on naljakas, et ehkki nupud on loogilised, millegipärast funktsioonide kuvamise vorm kipub olema minimalistlik. Kui Maci ekraan on oma teravuselt kordades parem kui teistel sülearvutitel, siis arvukalt teiste funktsioonide otsimisel väsivad silmad kiiresti.
Ma ei suutnud leida, kuhu on peidetud Maci programmid. Windowsis on selleks „control panel“. Macil on üleval menüüribal „GO“ ja selle juurest pääseb ligi aplikatsioonidele.
Minu vanamehelik torisemine on ajendatud tõepoolest Maci kasutamise esmakogemusest. MS windows menüüdest tuleb kannatlikult leitavat otsida ja nii mõnegi linnukese tegemine nõuab hoolikat heinakuhjas tuhnimist. Ka minul võttis ilmatu aja ära Windows 8-ga harjumine- ikka just selle „start“nupu puudumise tõttu. Windows 10-s pidi olema see probleem lahendatud, aga windowsi nupuke ja trükkimine „this pc“ lahendab nüüdseks enamuse muredest.
Mis puutub Linux-sse, siis tegin endale Oracle VM tööjaama kollegide abiga. Installerin sinna Ubuntu. Minu jaoks on tegemist huvitava katsega. Üllataval kombel polegi Ubuntu menüü teab mis keeruline. Terminali käske veel ei tunne, aga kindlasti tahan olulisemad neist ära õppida.
Libre Office programmid on tehtud Ubuntus kättesaadavaks ja sellega olen tuttav, kuna Libre Office´i jaoks on loodud eeskujulik eesti keelne kodulehekülg. Mäletan, et kui pidin hakkama seda koolis õpetama, siis võtsin 2 päeva, et kõik õppematerjalidesse koondatud videod läbi vaadata.
Kokkuvõttes tahan rohkem saada aru Ubuntu käskudest, Mac-i postkasti seadetest ja navigeerimisvõimalustest. Samuti tahaksinMacis katsetada presentatsiooide loomist. Kuna Libre Office on üks programmidest, mida koolis õpetatakse, siis tahan veel lähemalt tutvuda Libre Calc-ga. Ubuntu on aga nagu meeldiv lävepakk, et käsureaga arvutis tutvust teha. Programm on atraktiivne seda enam, kuna tegemist on vabavaraga, mis on koolide jaoks äärmiselt aktuaalne.
This work by https://hoorada40.wordpress.com/ is licensed under a Creative Commons Attribution 4.0 International License.
Based on a work at https://hoorada40.wordpress.com/.
Mõnikord pärast hea linateose vaatamist käivad peast läbi mitmesugused mõtted, mida sooviks sedamaid sõnastada. Taolistel puhkudel taban end soovilt lindistada kiirelt mõte enne kui see punuma pistab ja mõtet kontekstist eraldatuna ei suudaks läbi hammustada. Nii on ka Carl Rogersi mõtetega, mille kaja jääb flamenko kinga plaksatusena täitma meeleruumi.
Tähendusrikas õppimine paneb küsima, kuivõrd suurt julgust on vaja selleks, et eemalduda enda mugavustsoonist ja hakata end vaatlema õpetatava seisukohast? Kas selleks on vaja mitut haridust ja töötamist erinevatel ametikohtadel, et inimene hakkaks ennast nägema teistmoodi. Päevast-päeva ümbritsev sama keskkond, samad inimesed, õppekavad, ajalised piirid – kõik see on otsekui ahel, mis hoiab õpetajat ketikoerana ümber sama kuudi.
Carl Rogers tahab selle koera ketist vabastada. Liikumapanevaks jõuks on soov muuta teisi ja iseennast, kogedes end jõuetuna probleemirägastiku ees. Ettevõtte puhul tähendaks see pankrotti, paremal juhul võlausaldajate poolt restruktueerimise alustamist. Õpetaja puhul aga teatud piiri saavutamist tühja anuma kujundina.
Paljusid hirmutab juba tõsiasi, et see, mida endas võib avastada, võib osutada häirivaks.
Seega esitan endale küsimuse, kuivõrd suudan taluda uut valu ja seda veel kooliõpilaste poolt, kes niigi kahtlevad õpetaja autoriteedis? Ometigi peaks tegemist olema win-win situatsiooniga, sest maskist loobumine ja siirus aitab mul end paremini tunda, olla vabam ja ühtsem. Üleüldse tundub, et eestlasena kammitseb mind mingi ähmane enestsensuur, justkui mingi koduvana, mille kohalolek on tuntav, aga kontuurid ähmased. Tuletan endale taolistel puhkudel meelde, et taoline valu iseendas on enesehaletsuse kauge sugulane.
Kuidas aga saavutada sooja hoolivust. Kas on olemas üldse standardit nähtusele „hea inimene“, on see saavutatav religiooni ja usu kaudu alistudes Jumalale. Usklikuna kaldun viimast ideed toetama, sest kui pole sulast, siis pole peremeest. Hoolivuse saavutamiseks vajan pedagoogina eelkõige pikka meelt, sest DNA süütenöör kipub kriitilistes olukordades jääma lühikeseks ning lihtsamaks, kuid argpükslikumaks väljapääsu teeks on enese kehtestamine ja õpilastega manipuleerimine.
Tehnoloogiliselt mõtleva inimesena sooviksin lihtsat rakendust, mis õpilastes motivatsiooni mootori käivitaks. Kuidas aga õpilase hoiakutest, algteadmistest ja isikuomadustest luua eneseteostuseks plahvatuslik segu? Carl Rogers ei paku sellele ühesõnalist vastust. Lihtsustan seda enda jaoks kui esmalt enda desarmeerimist ehk tingimusteta poolehoiutunde säilitamist, usus, et õpilasele jõuavad need signaalid kohale, mis nendes ümberseadistuse initseerivad.
Mehe jaoks on tundemaailm sageli nagu kooparetk, millesse tõrvikuta ei minda. Valgustajaks autentsed tunded nagu nördimus, rõõm, pahameel, ärritus, vaimustus, mis leegina kord väiksemaks ja siis suuremaks tõuseb, valgustades nii selle kandjat kui ümbritsevat ehk valgus paistab pimeduses ja pimedus taandub valguse ees või vastupidi?
Carl Rogers paneb küsima – kus jookseb piir resursside pakkuja ja selle pakkumise passiivse valmisoleku vahel. Kui piltlikult varem on oli õpetaja valgusprojektor, siis uues olukorras peaks ta olema valmis kopitavaks raamtuks riiulil, lootuses, et õpilased selle sealt üles leiavad ja õhinaga lugema asuvad. Just elu näitlikustamine õppetöös loob piisava aluse elu eeleksamiks. Carl Rogers rõhutab, et elu korraldab niikuinii eksami ja seetõttu pole vaja karta eelproovides selles läbikukkumist.
Kas õpilane saab usaldada enda teadmiste organiseerimises? Kehtiv koolistruktuur on loonud näilise valiku vabaduse, kuid distsipliinide siseselt on suund paraku ülevalt alla kulgev demokraatlik mängu mehhanism. Kui selles mängus aga valida laskemoonavaguni ja püssi vahel, siis mina valiksin püssi. Viimast näen ma õpilases ennast laadiva mehhanismina, kus minu rolliks on tagada püssirohu piisavus ja selle plahvatusohtlik konsistents.
Lugedes Carl Rogersi õpetajakeskse õpetamise kogemust, tekkib küsimus, kuivõrd küps peaks olema õpilane läbimaks struktueerimata õpet. Tänapäeva koolist räägitakse kui ämblikust, kes imavat ära lapse loomingulise mahla. Tulemuseks on õpingurõõmu, iseseisva avastamistuhina ja initsiatiivi hääbumine. Samas vajab noor inimene minu meelest teatavat vundamenti, millele rajada individuaalsed õpimeetodid. Alles pärast teatavat küpsust saaks lubada struktueerimata õpetamise vabadust. Struktueerimata vabaduse tundmist ja õppimist eeldab minu hinnangul struktueeritud õpivundamenti. Siinkohal toon välja struktueerimata õppe erinevuse vs. struktueeritud õppega:
| Struktueerimata õpe | Struktueeritud õpe |
| Õpilase ja õpetaja rollid segunevad | Õpilased ja õpetaja rollid on eraldatud |
| Õpilaste tihe ja avatud suhtlus rühmas | Õpilased suhtlevad vastavalt õpetaja seatud juhistele. Omavahelist suhtlemist on vaja õpetaja poolt forsseerida |
| Õpilane on õppe keskmes | Õpetaja on õppe keskmes |
| Avatus ja osavõtlikkus rühma liikmete hulgas | Rühmatöö puudumisel suhtlus õpetaja vs. õpilane |
| Kaitsehoiakutest loobumine ja initsiatiivi võtmine | Mõningane endasse suubumine ja initsiatiivi madalseis ilma välise sekkumiseta |
| Eneseavastamine | Faktide avastamine |
| Teadmatus eesmärkides | Eesmärgile fokusseeritus |
| Õpilane hindab tulemust | Õpetaja hindab tulemust |
| Elu hõng | Teooria hõng |
Kui Carl Rogers raamatus“Saada iseendaks“ püüab leida inimesele lahendust vahetus kokkupuutes sotsiaalse keskkonnaga, siis „Jungi hingatlas“ kirjeldab Kõrgema Mina esilekerkimist psühholoogilises struktuuris, lähtudes terviklikkuse kogemusest.
Oluline on konstanteerida, et psühholoogiline areng ei peatu, vaid toimub igas vanuses sealhulgas ka vanemas eas.
Kui tavaliselt räägitakse egost, kui millestki halvast, siis siin käib ego kaasas kõigis elu etappides. Ego õpib muutlikus kultuuris ellujäämise nimel manipuleerima. Tegemist on indiviidi seisukohast ellujäämise instinktiga. Sisuliselt toimub ettevalmistus iseseisvuseks ja päritoluperekonna sõltuvustest vabanemiseks. Siit järeldub küsimus, kas inimese küpsus tähendab alati iseseisvust perekonnast ja selle arheotüüpidest? Miks ütleb Eesti vanasõna:“ega käbi ei kuku kännust kaugemale“.
Kui lähtuda sellest, et ego ja persona arendamine on seotud täiskasvajaliku vastutusvõimega, siis võiks ju meelevaldselt tõlgendada, et enamus paaridest, kes oma kooselu ei seadusta, on ebaküpsed- nad ei suuda võtta vastutust.
Igas kultuur eeldab ja nõuab noorelt inimeselt ego saavutamist ning kohandumist. Eksisteerivad kangelase ideaalkujutised, mis kujundavad mustri nii mehele kui naisele. Olen mõelnud, missugune on tänapäeva Eesti mehe kangelase muster. Pakun, et tugev, rahulik, iseseisev, väärikas huumorimeelega, põhiline pere leivatooja, huumori meelega, töökas. Kui last kasvatatakse, siis arengu käigus üritavad nii kool kui vanemad peegeldada rahvuse välja kujunenud mustrit.
Kuidas aga saavutada sisemist kooskõla, sest vaatamata näilisele sotsiaalsele või kollektiivsele edukusele, võib pinna all olla sisemiselt killustunud, mitteintegreeritud ja mitmestunud isiksus. Jung kasutab siin mõistet individualisatsioonitung. Kui elu esimeses pooles toimub ego kasvamine teadvustamatusest väljapoole – ikka sellesama maailmaga kohanemisvõimelisuse saavutamiseks ning ego muutub iseseisvaks, siis teises pooles liigutakse terve isiku ühtsustamise suunas. Saama milleksi, mida sa juba potensiaalselt oled.
Tuginedes taolistele arengustsenaariumitele, peegeldan enda arengut ja uurin , kuivõrd olen ise samu etappe läbinud. Juba teismelisest on mind paelunud eksistentsialistlik küsimus inimese elu ja igaviku vahekorrast. Seda on soodustanud nii lähedaste kaotusvalu, kui ka religioosne taust. Teismelies eas tegin katseid täielikuks iseseisvumiseks, ometigi on see igaviku eksistentsi küsimus jäänud mind tänini jälitama. Pigem on elu teises pooles tulnud juurde vastupandamatu igatsus realiseerida potensiaali, mis on jäänud tegemata. See on ka põhjuseks, miks taas koolipingil istun.
Teadvustamise teise tasandil toimuv proijtseerimine lubab kirikul ja Jumalal mindvormida ja kujundada. Olen sellest mõjust teadlik. See mõju eristub selgelt valitsevast postmodernistlikust ideoloogiast, kuid teadmine oma positsioonist selle kahe tule vahel loob ometigi vabaduse tunde. Meenub taas fraas: „Oleme siin päikese all kõike näinud“.
Millises teadvustatuse staadiumisse kuulun mina? Olen ammugi mõistnud, et projektsioonikandjad pole samad nende poolt kantavate projektsioonidega. Seetõttu olen proijtseeritud psüühiline sisu Jumalale. Pole põhjust karta ei Islamiriiki, Venemaa sõjakust kui ülemailmset aktsiakrahhi- kontroll on Jumalal. Klassikalises mõttes on projektsioon nihkunud abstraktsusele ehk paiknen Jungi kolmandas staadiumis.
Taolises olukorras tekkib küsimus-kumb inimene on hullem, kas minusugune, kes usub Jumalat või neljandas staadiumis paiknevat egotsentrik, kelle egost väljaspool ei eksisteeri autoriteeti? Seega ehkki kaasaegne inimene on kahe jalaga maa peal on ta hull ning lisaks veel ohtlik, sest täispaisutatud egol on tung kontrollida ja valitseda.
Kas taolistel vastandlikel positsioonidel on võimalik rahu saavutada? Usun, et võitlus jääb, sest mõlemal poolel on võrdsed õigused. Teadvustatus peaks kaitsma arutluskäike ja ka teadvustamatusel on õigus eksistentsile.
Apostel Pauluski kirjutas roomlastele, et head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Seega on inimesel alati kalduvus eksida ja kui viimast juba tunnistatakse, siis on mõnikord võimalik ka ajutise vaherahu sõlmimine, kuniks…
Rein Raud raamatus „Mis on kultuur“ 6.peatükis „Kultuur ja võim“ loob võimu definitsioonid. Üks lihtsamaid definitsioone on Robert Dahli poolt sõnastatud alljärgneval viisil: „A omab võimu B üle niivõrd, kuivõrd ta võib B panna tegema midagi, mida B muidu poleks teinud. “
Siit võin edastada enda jaoks küsimuse: „Kas võim on pannud mind midagi tegema, mida ma poleks tavasituatsioonis teinud?“ Ma poleks kindlasti läinud sõjaväkke, kui 30 aastat tagasi poleks selle eest põgenemisel kohaldatud kriminaalseadustikku. Sinna juurde kuulus muid jaburusi nagu rivisammul ja lauluga sööklasse marssimine, lumes gaasimaskiga roomamine ja poliitloengutes osalemine.
Selles samas sõjaväelises hierarhias suutis toosama võim muuta ajateenijad sõltuvalt staazhist jõhkrateks ja noorsõdureid alandavateks indiviidideks. Võim avaldus isegi sellistes asjades, et kes võisid endale saada pärast sauna „õiges mõõdus“ pesu ja kes pidid leppima sellega, mis üle jäid.
Ka täna küsin endalt ja seda hoopis ühes suurettevõttes, kas minul ei võiks olla suurem otsustusmandaat. Pikk staaz annab selleks teatava eelduse, kuid ka siin võim otsustab, kuivõrd suured piirid(loe: limiidid) kehtivad minule.
Vastavalt Robert Dahlile saab siin küsida: Kas olen kahedimensioonilises või kolmedimensioonilises vaates võimuga? Leian, et suurettevõtted oma arengus vajavad hädasti protsesside keerukuse tõttu „ideid“ alt. Seetõttu moodustatakse probleemide jaoks erinevaid töögruppe ja initsiatiivrühmasid.
Needsamad probleemid aga ongi initseeritud nii töökeskkonna kui lahendamata probleemide poolt. Mingil hetkel võib töögrupis osalejatel tekkida arvamus, et nad saavad otsustada neile püstitatud ülesande piires. Paraku on neil vaid ettepanekute tegemise roll ning juhtkonnad ise otsustavad, milliseid ettepanekuid kasutada ja milliseid mitte.
Seetõttu küsin endalt: „Kas ma ise osaleksin mõne töögrupi töös isegi siis, kui saan aru, et olen juhtkonna tööriistaks?. Vaatamata teadmisele, et juhtkond saab valida tegevuskava, siis alati jääb võimalus, et töögrupp suudab leida lahendusi, mis väljuvad nende piiridest ja võivad tervikuna pakkuda lahendust laiemale hulgale. Olukorras, kus juhid soovivad parandada oma positsiooni, on taoline osalemine töögrupis õigustatud. Seega tasub alati osaleda initsiatiiv- ja töögruppide töös, sest loobumine tähendaks hääletut alistumist. Ehkki eeltoodu toetab valdavalt võimu 2 dimensioonilist vaadet, siis inimeste käitumist töögrupis, arvates, et nad omavad võimu muuta, saab vaadelda kolmedimensioonilises vaates Robert Dahli järgi.
Karl Marxi ja Friedrich Engelsi järgne ideoloogia, mis mõistena on kallutatud vaadete kogum, pole tänapäeval kuhugile kadunud. Seetõttu esitan endale küsimuse: Millist valitsevat ideoloogiat kogen meie vabariigis? Nõustun siinkohal Karl Mannheimiga, et ka mina pole vaba eelarvamustest ning esitan kallutatust. Kuna olen vaadetelt pigem kristlik konservatiiv, siis oma polariseerituses tunnetan vasakpoolse liberalismi olulist mõju, mis seisneb samasooliste õiguste eest rõhutatud eestseismist, oluliste majandusreformide takerdumist (näiteks omavalitsuste konsolideerimist) ja üha enam majanduslikku õigluse rõhutamist maksureformi ja tulude ümberjaotuse arvelt rikastelt vaestele. Väikese rahvusriigina peab Eesti end suutma kaitsta islamistliku ideoloogia eest, mis Euroopas on kõikjal pead tõstmas ning seab ohtu mitte meie eksistentsi vaid Lääne ühiskonna algväärtused.
Milles tunnetan võimu vastandlikust enda suhtes? Alateadvuses ajab mind vihale see, kui kogen end mingi subjektina (tavakodanikuna, katseeksemplarina mõnes reformis, masspakkumise saajana, üha enam kallineva toidukorvi kinnimaksjana, kelle peal proovitakse kui väikeseks võib kohuke minna sama hinna eest). Ometi armastan sõnapaari „õigustatud subjekt“ juhul kui see mind puudutab ja mulle mingi õiguse annab (näiteks Tallinnas tasuta ühistranspordi hüvede kasutamisele). Selles vaates rahuldab mind täiesti subjekti olemus. Selles mõttes jagan Foucault´ arvamust, et subjekt on alati moodustunud võimusuhete kontekstis.
Üha taas ja taas kogen, kuidas see subjekt ärkab ellu kui viimase veritsevatele konnasilmadele võim peale astub. Selleks võimuks võib olla ka armas pesamuna, kes väsimatult endale tähelepanu ja aega nõuab.
Aeg-ajalt tunnen end selle tagurliku jõuna, mis üritab ajalooratatta hoogu maha võtta- mitte peatada, aga selle pöörast kiirust aeglustada.
Kas kõik peab maailmas toimuma ratsionaalselt vastavalt kapitali hulgale või turumajanduslikule tellimusele? Ma arvan, et tänapäeva nn. kultuuritööstused on hoopistükkis kapitali valikulise ja suunava mõju all. Seetõttu kontrollitakse enamuse subjektsuse kujunemist. Minu meelest võim kohati naudib enda poolt külvatud segaseemneid nagu Tootsi külv, et subjektid rahulduksid võimalikult suure kirevuse ja värvikülluse, kuid isikupära ja juured (loe:initsiatiiv on lämmatatud). Seetõttu jagan Adorno ja Horkheimeri progressi kriitilisust. Vabadusest ja demokraatiast tulenev loominguline eneseväljendus ja tehnika progress loovad pigem eeldused inimese soovile end võimalikult mitmekülgselt avada ja teostada. Kahjuks võib õilis eesmärk sumbuda tarbimiskultuuri hüvede ja selle passivsuse petlikku võrku.
Püüdes säilitada kainet mõistust, olen tõrjunud endast vandenõude teooriatest ajendatud sünged tulevikustsenaariumid. Ometigi jõuan taas tõdemusele, et süsteem püüab minusuguseid marginaliseerida.
Kas mina suudan taolisele süsteemile vastu astuda? Usun, et olles teadlik ja tunnustades antud süsteemi (ma ei eira seda), jäädes kindlaks om põhimõtetele, juurtele, ristiusule nind alternatiivmeediale ning väljendades oma arvamust, suudan mitte muunduda süsteemi klooniks.
Kas inimkond suudab aga vältida majanduslikul efektiivsusel ja loogikal põhinevat maailmakorda, siis selles julgen kahelda. Ruumi Habermas Edmund Husserli „eluilmas“- selles vahetus maailmas jääb järjest vähemaks ning ühiskond liigub selgelt kriisi osas, mis nagu sõel raputab välja sootuse ning ükskõiksuse, asetades taas sotsiaalsed ja perekondlikud suhted troonile, mida meedia on ajutiselt kaaperdanud. Baudrillard´i poolt koopia ja originaali piiride ähmastuvad kontuurid võtavad siis selgepiirilised mõõtmed, kuna kaevikutes pole ateiste.
Michel Foucaut väidab, et subjekt objektiveerimisvaldkonnas jaguneb seesmiselt või lahutatakse teistest. Sellele väitele on raske vastu seista, sest mõju valdub igal juhul.
Mind ajendab eeltoodud tees küsima, millise teekonna läbin- kas seesmise jagunemise või eraldatuse. Arvan, et eraldatust ei suuda ma välja kannatada ja seetõttu valin pigem seesmise jagunemise tee.
Fouqault paneb mind küsima, kas tõepoolest jääb mõistus viljatuks võitluses ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahel? Ta teeb kavala põike ja püüab ratsionaliseerimise mõistet avades selle võimuvormidele vastupidamise kontekstis. Tegemist oleks nagu elektrolüüsi protsessiga, kus erineva laenguga osakesed kogunevad eri poolustele (näiteks legaalsus vs. illegaalsus).
Olles kolme põlvkonna inseneride suguvõsast, esitaksin endale küsimuse, kas olen ratsionaalne vaid, siis, kui olen selleks sunnitud? Vabaturumajandus sunnib konkurentsi tingimustes tõepoolest efektiivsusele ning oma vabaduse saavutamiseks (nii materiaalse kui vaimse puhul), olen sunnitud olema efektiivne. Nn. väline vägi sunnib mind selleks. Seetõttu tunnen aeg-ajalt selles orjalikku alluvust välisele mõjule ning jään ihalema vabadust, mis võibki väljenduda rohkem aja võitmiseks spordile, reisimisele või lihtsalt ajaviitele.
Alljärgnev suunab mu pilgu väljapoole ning küsima: „Kas tunnetan taolist võitlust vaid lokaalselt või ülemaailmselt. Mind vihastab kui näen, kuidas püütakse sildistatada „sallivust“. Ilmekas näide on siin pagulasprobleemist, kus püütakse hõõguvaid süsi tuha alla lükata, kuid tulekolde endaga (ISISE terrori) vastu ei ühendata oma jõud. Minu jaoks pole küsimus tuhandes või kümnes tuhandes pagulases, vaid see, miks ei abistata inimesi nende asukohamaades, kus on nende kultuurihäll, vaid luuakse plahvatusohtlik segu religioonist, sotsiaalsusest ja vaesusest. Seetõttu tunnen antud teemat püstitades end mittesallivana märgistatvana, kuid vastamata küsimused vaid soodustavad minu vastalist hoiakut.
Just, ma ei otsi kaugelt vastuseid, vaid tahan neid siit- Eestimaalt ja sama küsimust küsitakse hetkel paljude Euroopa maade kodanike poolt. Seega Fouqault on õigus, et ka mina lähen lihtsama vastupanu teed ja otsin lähedalt vaenlast ehk esitan kriitilisi küsimusi oma valitsusele.
Millise tüübi alla saab kategoriseerida minu võitlust (etniline, sotsiaalne või religioosne) ? Olen viimasest oluliselt mõjutatud, kuna valitsus on seni selgelt eiranud Piibli printsiipe (seksuaalvähemuste õiguste propageerimine, mis on üheselt Piiblis hukkamõistetav, tuues kaasa needuse). Näen siin ka sotsiaalseid sugemeid- kas valitsusinstitutsioonide palgatasemed meie ühiskonna suure ebavõrdsuse juures on õigustatud.
Fouqault näeb kristluses ainukeseks kirikuks organiseerunud religiooni, mis on suunatud lunastusele. Ometigi otsivad lunastust ka enesetaputerroristid, budistlikud valgustajad ja teiste religioonide esindajad.
Nüüd aga liigutan fookuse valitsuselt koolile. Mis on kool ja kellena ennast koolis näen: subjekt, objekt või võimu-ja kommunikatsioonisuhete ploki ustav teener? Selleks, et vaenlasega võidelda, tuleb seda tunda. Minu jaoks on kool katselabor, kus olen üks katsehiirtest. Ükski ülikooli refleksioon ei kätke pelgalt endast lähtuvat analüüsi, vaid enda oskuste ja mõtete muundumisprotsessi lõppprodukti. See on meelitav võimalus olla nii võim kui objekt, võimalus katsetada oma tehtud tunniplaani väikeste kodanike jaoks, kelledest paljude reageering ei pruugi olla soosiv ja mis võib luua mõrasid õpilaste individuaalsusest pakitsevasse pealispinda, pettes end ühiskonna meelitavatest sõnadest nagu küpsus, sotsiaalne võrdsus ja eelarvamuste vabadus.
Olen sageli tundnud, et mulle ei meeldi sõna juht. Pigem usun laiapõhisel opereerimisse ja koostöö põhise organisatsiooni toimimisse. Kas siis koolis ei teki selle põhimõtte rakendamine raskusi? Kui rahvusvahelistes organisatsioonides on see lihtsam, siis koolis näen ma enda poolt käitumise juhtimist soovitud suunas ( Fouqault kasutab siin mõistet conduite). See saab aga teostuda kolleegide, õpilaste, lastevanemate ja hoolekogu keerukas mõjuväljas, kus domineeriksid vastastikku rikastavad suhted.
Kasutatud kirjandus:
Raud, R. (2013). Mis on kultuur. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Foucault, M. (2011). Teadmine, võim, subjekt. Tallinn: Kirjastus Varrak
Peateema:Haridussotsioloogia
Max Weber lähtus sellest, et inimesed toimivad tähenduste põhjal, mida omistavad ümbritsevale sotsiaalsele reaalsusele. Tähenduse uurimiseks tuli vaadelda, kuidas individuaalsed tegijad oma tegevust mõistavad. See on tõlgendav lähenemisviis.
Üksikisik pole tahteta olend, vaid minas on nii aktiivne ja loov pool subjekti-mina kujul kui ka teiste poolt määratletud objekti-mina. Just subjekti-mina on võimeline teostama aktiivset kommunikatsiooni ning seepärast vajataksegi teda sotsiaalse süsteemi väljakujunemiseks.
Siit saab siis lähtuda, et inimene- elav isik kui subjekt toimib sotsiaalses süsteemis pidevas interaktsioonis ümbritsevaga.
Põnev oli lugeda, et identiteet kui mõiste on tekkinud alles pärast II maailmasõda. Peale mina väljendust, on teiseks identiteedi alustalaks kultuuri tähendussüsteem. Oluline roll on siinkohal keelel. Seetõttu on mõistetav, et vene keelse inimese jaoks on tema emakeel kultuuri sümboliks, mis loob temale suhestatud identiteedi Venemaa kultuuriruumiga.
Oluline on meie ajastul- hilismodernistlikul ajastul urida identiteedi arengut. Kui varasemalt oli identiteet kohustus, siis nüüd on indiviidil selles osas märksa suurem valikuvabadus. Paraku teeb see identiteedi väljakujunemise keerukamaks.
Kui uurida kooli identiteedi kujunemise seisukohast, siis kooli näol on tegemist hierarhilisest struktuurist, õppekavadest, hindamistest läbipõimitud keskkonnaga. Just kool loob tähendusstruktuuri nii õpilastele kui õpetajatele. Tekib kooslus, kus on pakkumisel erinevad identiteedid, osaledes nende tekitamisel. Taolised identiteedimallid loovad õpilastest arusaama, kes nad on ja millised on nad õppijatena. Sellised käsitlused endast kui õppijast võivad nii avada kui sulgeda erinevaid hariduse ja õppimise võimalusi.
Seetõttu tuleks minu hinnangul jätkata praktikat, et vähemalt 1. kooliastmes peaksid koolid kasutama kujundavat hindamissüsteemi. Mitmesugused testid sisseastumistel võivad hoopis teha karuteene kujunevale identiteedile ning selle asemel, et loovust avastada, võivad viia hoopis negatiivse minapildist tulenevate isikuliste tõketeni.
Hilisemad valikud justkui võrdlevad end haridussüsteemis kujunenud identiteetidega, tundes tõmmet või vastumeelsust teatava kooli, ala või ameti vastu. Nii on ka arusaadav, miks õpilane, kelle jaoks matemaatika on valmistanud raskusi, ei kipu reeglina valima vastava eriala õpetaja elukutset, vaatamata sellele, et teamast võiks tulla vägagi hea pedagoog, mõistes ära individuaalsusest lähtuvaid õpetamise kitsaskohti.
Identiteedi väljakujunemine leiab aset ka väljaspool kooli mitteformaalses vormis sõprade ringkondades. Taoline identiteet võib põrkuda kokku ametliku kooliinstutsiooniga, kus seda alati ei väärtustata.
Vaatamata teatud iseseisvusele, on kool siiski pidevas interaktsionis kultuurilise ja sümboolse keskkonnaga. Õpilased ja õpetajad toovad kooli kaasa erinevatest sotsiaalsetest ja kultuuridest hangitud resursid ning lahkudes viivad endaga kaasa koolis omaks võetud resursid ja identiteedid.
Nii on arusaadav, et ühe ja sama kooli vilistlasi ei seo mitte üksnes koosläbitu, vaid transformatsioon ja koolis omandatu läbielamine koolist saadud identiteediga. Taoline identiteet jätab tugeva jälje ja seob erinevaid isiksusi identiteedi pinnal. Olles Inglise kolledzi lõpetanud, püsib ka minus teadud biheivioristlik jäikus, mille olen pärinud toonasest 80.ndate keskkonnast, mil oluline oli võimalikult palju pähe tuupimist ja iseseisva mõtlemine pärssida.
Koolis pakutavad identiteedi määratlused ja hinnangud võivad olla seotud sotsiaalse klassi, soo või rahvusega. Mäletan, et tuntud rahvakunstnikust laulja tütre ja „Eesti Kommunist“ peatoimetaja poja suhtes näidati üles õpetajate poolt märksa suuremat paindlikkust kui seda teiste puhul.
Hinnates õpilaste õppetööd, hinnatakse tegelikult ka laste käitumist, kõnet, välimust. Wexleri järgi võib koolis toimuvat identiteetide tootmist nimetada idntiteedi sümboolseks majanduseks. Mulle meenub, et üks magistritöö analüüsis koolis õpilaste tegevust tundide vaheajal. Seal demonstreeritavad õpilaste kommunikatsioonioskused, mõjutusvahendid ja konkurents on otsekui mudel tuleviku ühiskonnast ning osutub isegi realistlikumaks mudeliks kui tavaline ainetund.
Sotsiaalsed, kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised jõud võivad moodustada inimese tegevuse ja kogemuste konteksti, kuid keskseks on vaatluse tegijate enda kogemused ja tähendusomistus. Seega elulugude analüüs on ainulaadseks ja ehtsaks kogetud mina pilt. Hea näide on sellest kunagi Vikerraadio pühapäevane saade“Kirjutamata memuaare“. Siin keskendus terve saade mina pildist intervjuule läbi isikliku kogemuste ja ajaloo seikade prisma.
Sotsioloogilise uurimusega on siiski keerulisem, kuna tegijad ei ei suuda näha kõiki oma tegusid mõjutavad jõudusid Seetõttu sotsioloogilises uurimuses eraldatakse tegija kogemused ja uuritakse elulugude ja kogemuse kõrval laiemat üldisema sotsiaalse tasandi nähtuseid.
Modernse lähenemisviisi puhul indiviidile peetakse indiviidi nähtuseks, kellel on teatav iseseisev, ühtne ja stabiilne sisemine tuum. Postmodernse lähenemisviisi puhul peetakse indiviidi dünaamiliseks nähtuseks, kes erinevates institutsioonides, sotsiaalsetes suhetes ja praktikates ümber kujuneb. Uurija ei saa oletada, et ta leiaks nn. „puhta identiteedi“. Seetõttu keskendatakse jälgima ainest, mille alusel identiteet kujuneb ja protsesse, mille käigus indiviidi identiteedid toodetakse.
Modernse lähenemisviisi kohaselt on traditsioonide kohustuslikkuse asemele modernses ühiskonnas tekkinud indiviidi valikuvabaduse ja tegevusvõimaluste kasv. Tasakaalu ähvardab traditsioonide ja isiklike suhetega seotud turvalisuse kõikumine, võõranduv töö, pinnapealsed inimsuhted. Tulemuseks on vastuoluline mina. Postmodernse lähenemisviisi puhul iseloomustatakse mina kui suhtes olevat, kujuteldavat ja hajutatud olendit, kel pole mingit ühtset, selget ega stabiilset sisemist tuuma või olemust. Kasvavas ebakindluses ja turvatunde puudumises seovad inimesed end vabatahtlikult erinevate püsivate, autentsete ja turvaliste identiteetide külge, mida pakuvad tarbimine, reklaam kui ka erinevad rühmitused.
Heaks näiteks on siin Eestis pagulasteemega seonduv. Kuna valitsusel puudub selge strateegia ning iseseisev hoiak antud küsimuses, siis paljud kodanikud tunnevad oma kultuurilist identiteeti ohustatuna. Seda tugevdab ametlik probleemidest mööda vaatamine ja leierdamiseni korrutatav „ Euroopa Liidu väärtuste“ retoorika. Tavakodanikku paraku ametlik retoorika ei veena.
Too kunstlik meelevaldsus ja postmodernistlikule ühiskonnale omane mitmetõlgenduslikkus loovad kasvavat ebakindlust. Siit ka põhjused, mis Islamiriigi ideed on raske võita relva abiga- muudatused peituvad hoopiski sügavamas ehk enda identiteedile väljpääsu otsimises ektremistlikus ideoloogias.
Hariduse ja identiteedi vahelist suhet võib käsitleda vastasmõju protsessina, mis kestab läbi terve inimese elutee. Piltlikult öeldes inimene küsib, kes ma olen, milliseks tahan saada ja milline haridus sobib minusugusele inimesele. Arvestades seda, et räägime elukestvast õppimisest, siis ajend sellele tuleb postmodernse isiku identiteedi otsingutest. Taolised otsingud ei lõpe alati ühe või kahe magistrikraadiga. Määravaks saab väliskeskkonna mõju ja julgus eeltoodud väljakutsetele vastata ning mitte põgeneda võltsturvalisuse maailma.
Haridudussüsteem pakub sümboolse süsteemina välja tüüpilisi identiteete. Inimene hindab haridussüsteemi oma identiteedist lähtuvalt. Haridusvalikuid langetatakse sobivuse loogika alusel. See tähendab, et tegija justkui küsiks iseendalt, mis olukord on, kes olen mina, mida minusugune inimene selles olukorras teeb ja seejärel toimib ta vastava olukorra kohta antud määratluse põhjal.
Kuna olen ise omandanud magistrikraadi nii puidutöötlemise tehnoloogias kui ärijuhtimises, ei tunne ma ka käesoleval hetkel nagu oleksin lõplikult leidnud enda identiteedi. Pigem olen ka mina üks postmodernismi ohvritest, kes otsib suhestatust senisest suuremas sotsiaalses keskkonnas, püüdes leida filosoofias vastust mina pildile. Õpetaja koolitus avardab oluliselt enesetäiendamise võimalust ning värskendab senist keskkonda. Olen töötanud 23 aastat panganduses ja soovin leida oluliselt avaramaid väljundeid, mis seisneb teiste õpetamises. Väliskeskkona kiire areng jätab mulle kui subjektile mulje, et ma ei jõua kaasaegse tehnoloogiaga sammu pidada. Õpe ülikoolis pakub näiliselt võimaluse vähendada seda vahet ning ühtlasi paremini mõista nii last kui kaasõpilast. Seda kõike selleks, et leida teise inimese tuuma peegelduse kaudu tuum iseendas. Tung mõista tänapäeva noort kooli kasvulava tingimustes, kasutades akadeemilist haridust, loob piisavalt võimsa ajami, et enda elukestvale õppele sütitava sädeme anda.
Kasutatud kirjandus
Antikainen, A., Rinne, R., Koski, L.(2009). Haridussotsioloogia.Tallinn: Tallinna Ülikool.
(Algtekst)
Viirusetõrje on mõeldud arvuti ja oma andmete kaitsmiseks. Lisaks korraliku viirusetõrje olemasolule peab silmas pidama, et arvuti turvaliseks kasutamiseks on vajalik ka pidev programmide uuendamine, sest uuendustega lapitakse kinni programmi loojate vigu ja turvaauke. Aastatega on viirustega seotud kahju kasutajale vähenenud, kuid sellegipoolest on viiruse näol tegemist ohuga, mis võib viia materjaalse või emotsionaalse kahjuni. Viiruste ja turvaaukude kaudu on võimalik koguda andmeid, käivitada teile teadmata arvuti lisaseadmeid (nt veebikaamerat) või kasutada teie arvuti resurssi teile teadmata eesmärkide nimel. (kollased36/sõnad79/laused4)
Viiruste ja antiviirustega seotud terminid*(kollased3/sõnad5/lause1)
Antiviirus avastab pahavara (viirused, ussid, troojad jms). Antiviirused tuvastavad eelkõige neid ohte, mis on nende andmebaasides olemas.(kollased9/sõnad17/lause 2
Nuhkvaratõrje kaitseb arvutit nuhkvara eest nagu näiteks klahvinuhid, reklaamvara jne.(kollased6/10/lause1)
Personaalne tulemüür analüüsib/jälgib arvuti sissetulevat ja väljaminevat võrguliiklust ning kaitseb seda rünnakute eest.(kolased8/13/lause1)
Proaktiivne kaitse (HIPS) jälgib programmide ja operatsioonisüsteemi tegevust. Kui mõni programm üritab teha potentsiaalselt kahjulikku tegevust, peatab HIPS selle programmi enne, kui see jõuab süsteemi mõjutada. Tihti küsitakse kasutaja käest, kas antud toiming võib jätkuda, või peaks selle blokeerima.(kollased16/39/lause3)
Antiphishing blokeerib veebilehti, mis püüavad varastada sensitiivseid andmeid (krediitkaardi, paroolid jne) ning nakatada arvutit. Reeglina on kaasaegsetel viirusetõrjetel õngitsemisvastane kaitse sisseehitatud koos pahavara kaitsega. Nii blokeerib veebi kontrolliv komponent koos õngitsemislehekülgedega ka pahavara lehekülgi.(24/34/lause3)
Rämpsposti tõrje (AntiSpam) takistab soovimatute e-kirjade jõudmist postkasti. Teisisõnu rämps- ja andmepüügikirjade filtreerimine postkastis.(11/14/lause2)
Reklaami blokeerija (Adblocker) – blokeerib soovimatud reklaamid/hüpikaknad. Lisaks võib aidata takistada pahavara levikut arvutisse, kuna blokeeritavad objektid võivad olla ka Flash reklaamid, mis võivad reaalselt arvuti nakatada, kui arvutis on kasutusel vana Flash Playeri versioon. (19/35/lause2)
Suuremaid kui 6-tähelised sõnad:36+3+9+6+8+16+24+11+19)=78+24+11+19=113+19=132 sõna
Sõnu kokku: 79+5+17+10+13+39+34+14+35=246
Lauseid kokku: 19 lauset
Sõnade arv/lausete arv (lause keskmine pikkus)= 246/19=13
Pikkade sõnade %=132/246*100=54%
Liita lausepikkus ja pikkade sõnade esinemisprotsent(LIX) on 13+54=67 (Teksti raskusaste: VÄGA RASKE.
Lihtsustatud tekst
Kuidas arvutit kaitsta
Nii nagu inimesel, on ka arvutil viirused. Esmase kaitsena on vaja arvuti programme uuendada. Tee seda pidevalt, kuna uued programmid on turvalisemad kui vanad. Viirus võib arvuti lõplikult rivist välja lüüa kui ka valmistada selle kasutajale kannatusi. Viirused võivad koguda isiklikke andmeid ja panna tööle seadmed. Lisaks võivad viirused panna teise arvuti tööle õelaks eesmärgiks (näiteks saatma viirusega sõnumeid).
Viiruste ja nende kaitsega seotud mõisted:
Antiviirus-leiab viirused arvutis üles. Näiteks troojad ja ussid;
Nukkvaratõrje – kaitseb viirusega reklaami eest ja klahvi vajutuste jälgimise eest;
Tulemüür- kaitseb info eest, mis tuleb nii sisse kui välja;
HIPS- jälgib, et programmid ei teeks midagi tavatut ja vajadusel peataks kahjuliku tegevuse. Teate korral kasutaja saab valida, kas jätkata või mitte tööd arvutiga;
Antiphishing- tõke veebilehtedele, kus on oht andmete varguseks ja viirusega nakatumiseks;
Antispam- Hoiab ära rämpsposti jõudmise. Samuti ei luba meile, mis võivad isikuandmeid varastada.
Adblocker- blokeerib viirusega reklaami.Võivad kasutada ära juhust, kui arvutis on vanad programmid.
Sõnu: 156
Pikki sõnu:60
Lauseid:19
Sõnade arv/lausete arv (lause keskmine pikkus)=156/19=8
Pikkade sõnade %=60/156*100= 38
LIX= 8+37=46 (Teksti raskusaste: KESKMINE)
Küsimused Bloomi taksonoomia alusel:
Lilleküla gümnaasiumist uuring
Kuna ma ise pole õpetaja, vaid olen viibinud 2 nädalat praktikal, siis koostasin ankeetküsimustiku nii õpilastele kui õpetajatele.
Konsulteerides õppealajuhataja ja arvutiõpetajaga otsustasime neid mitte välja saata, vaid teha õpilaste hulgas juhuvalimi põhjal küsitluse.
Õpetajate hulgast osalesid küsitluses informaatika õpetaja haridustehnoloog, matemaatika õpetaja, inglise keele õpetaja ming eesti-ja soome keele õpetaja ning inimeseõpetuse õpetaja ning gümnaasiumi õppeala juhataja ehk siin valisin välja õpetajad, kellelt olin kuulnud, et nad oma ainetunde arvutiõpetuse ja selle kasutamisega lõimivad.
Kuna lapsevanemaid ei tundnud, siis uurisin lastevanematega seonduvat laste käest.
Kooli kodukord: Õpilased võivad isiklikud nutiseadmed kaasa võtta. Tunni ajal pevad telefonid olema kottides ja välja lülitatud juhul kui õpetaja ei palu kasutada neid töövahendina. Vahetunnis võib isiklikke nutiseadmeid kasutada. Küll ei tohi aga õpilased lisaseadmeid ühendada kooliarvutitega, samuti pole lubatud lülitada kooli arvutivõrguga isiklikke ruutereid, kuna see võib takistada kooli arvutivõrgu tööd.
Kooli arvutipark: Kuni 5.klassini suunatakse vastavad vanuseastme õpilased arvutiklassi. Kuna paljud ained (loodusõpetus, matemaatika, inglise keel, loodusõpetus, robootika, uurimistöö koostamine on lõimitud arvutiõppega.
Lisaks on koolil mitukümmend I-padi ja 97 I MacPro sülearvutikomplekti. Keeleõppetundides, robootikas kasutatakse sülearvuteid.
Riistvara kompetentsuse omandamine: Arvutiõpetuse baaskursus toimub 5.klassile, kusjuures efektiivsuse tagamiseks on klass jaotatud 3-ks rühmaks ning igal rühmal on eraldi tund.
Arvutite kasutamine ainetunnis:
11.klass katsetab digiõpikut, inglise keeles kasutatakse mobiiltelefone dialoogide ja häälduse jälgmisel ning sõnaraamatu kastamist ning grammatika ülesannete teostamisel. Matemaatikas kasutatakse geogebrat geomeetria õppel ning pranglimist. 2.klassis kasutatakse mängu koostamise algteadmisi (arvutimäng „Kodu“).
Lapsevanemate dimensioon uuringus: Kõikidele õpilastele avatakse meilikontod „Google for Education“ programmi raames. Vanematele on korraldatud ka õpilaste poolt arvutitunde- näiteks 7.klass korraldas õues õppe raames lastevanematele digiõpetuse tunni.
Lastevanemate ootus arvutiõppele ja riistvarale: Lapsevanemad soovivad, et lapsed oskaksid arvutit kasutada aineteõppel, samuti ootavad õpilastelt abi oma arvutialastes küsimustes.
Digivahendite eelistus koolis. Intervjuudes õpilastega ilmnes, et põhikooli lapsed eelistavad sülearvutite kasutamist. Gümnaasiumi õpilastel otsene eelistus puudub, kuna nad saavad kasutada nii Ipad-e kui sülearvuteid.
Väljakutsed: Kuna koolis lubatakse isiklikke digivahendeid kaasa võtta, siis vahetundides on paljud õpilased haaratud arvutimängudega. Tundidesse jõudes on raskusi virtuaalmaailmast väljumisega kohaneda ja raskendatud on uude tundi sisse elamine. Seetõttu võib olla tulevikus kaalumisel mobiiltelefonide ja teiste digivahendite kaudu mängimise keeld vahetunnil.
Koostasin küsitluse nii õpilastele kui õpetajatele:
Õpetajatele küsimuste link siin
Õpilaste küsimuste link siin
hoorada40 